Arvustus | Kas surm on aus?

Sirp, 19.10.2018
“Kas kalad magavad?” | VAT Teater | lavastaja Aare Toikka

Näitlejatööd on hea hinnata siis, kui ei pea midagi õigustama: võtma arvesse, et tegelane ongi juba autoril loodud mingi inimpsüühikaga vähe haakuva programmi jooksutamiseks või et lavastuse kontseptsioon on üleüldse tobe. Võib ka väita, et kui näitleja suudab sellistes piiratud tingimustes mängida tegelase elavaks, on tema tehtud töö seda enam kiiduväärt.

Sellegipoolest ei pääse näitleja sellises keskkonnas mõjule päris nii nagu peaks ja võiks ning tema esilekangutamiseks tuleb teha kirjeldatud mööndustööd. Seejuures kerkib küsimus, mida ikkagi tõestada püütakse: kas seda, et näitleja mängis olusid arvestades hästi või et näitleja ei mänginud kuigi hästi, ent pole selles ise süüdi? Igatahes on sellise segaduse vältimiseks tore, kui ei pea ühte silma kinni pigistama, vaid saab täie tähelepanuga jälgida näitlejatööd. Eriti saab sellest rõõmu tunda mono­lavastuse puhul.

Advertisements

Essee | Festivali ülevaade | Meelteteater kui vastus teravdunud vajadusele vahetuse järele

Teater. Muusika. Kino, september 2018

Baltoscandal 2018

Meelteteatri mõnu ja võim seisneb sageli selle totaalsuses: vaataja satub
täielikult loodud keskkonna rüppe. Parimal juhul on see terviklik ja sidus meeleline ja psühhofüüsiline kogemus, mis puudutab vaatajat äärmiselt lähedalt. /–/ Igatahes ei ole vaatajal võimalik kuhugi põgeneda (st oma peas, aga ka saalist lahkumine on raskendatud). Ta on maksimaalses kontaktis millegagi, mis püüab temaga suhestuda, ning see vastab tänapäevase inimese teravdunud vajadusele vahetuse järele.

Neli ulmaratsanikku

Olmeulmad 2” | Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson

ulm

Foto: Riina Varol

Tol korral kogetu on minus talletunud ühelt poolt meeleolu ja teisalt mõningate hetkede ja elementidena.
Esmalt neli ulmaratsanikku, siht silme sees, vallatult võnkumas teel olemise alalises staadiumis,
überümarviljade ülestõus,
köögiriistade kroonprintsess ja muidugi tema stiihia sünnitis –
tolmuharjade ja pompomide ülekasvanud lähisugulane,
paljas p välkumas, kebimas hüperaktiivenergiajutina mööblitpidi püstloodis üles,
sajasilmsed futumutukad, küberruumi kuldsed kehkenpüksid,
kel elutsükkel kulgemas poosist poosi,
järsemad ja leebemad hood vaataja ümber,
suured pinnad avanemas ja murdumas,
kõrvu kikitavad heliaistingud,
liibuv ja libisev kehade klomp minu meeleorganite vahetus läheduses,
argiliigutuste diskreetne ilu kätketud kordusesse,
värvid küllastatud, dimensioonid laiuvad,
argisahinate asemel iseloomuga helid, mille saatel kuulaja kõrva sisetolmukübemed rütmis põrkumas,
kuni süütundmatu lapsemeelsuse vapi-teki-loomad kutsuvad mu tantsule
ja äkki olen taas õuel õhtupäikeses,
vaatan seda majamonstrumit, mis on mu õrnalt tagasi välja sülitanud,
ja süda on rahul, sest elust on rõõmu tuntud!
Sisemise-hingelise suve teater.

Essee | Kaks vaadet töötuppa

Teater. Muusika. Kino, juuni 2018
“Workshop” | Kanuti Gildi SAAL | Eero Epner, Mart Kangro, Juhan Ulfsak

VAADE 1: Kunstniku mõttest ehk mida mõelda
– Kaja Kann

VAADE 2: Kunstniku hoiakust ehk kuidas öelda
Annemari Parmakson

Õpetamisel on esmatähtis mingisugune info või sisu, kuid sisust endast võib saada vahend, kuna sellest otsustavam ja püsivam on sisus ja õpetamise viisis peituv, neid juhtiv hoiak maailma suhtes. „Workshopi” lõpus kaovad konkreetsed punase tindiga tähed ja jooned silmist ja mälust ning muutuvad üle kõige valguvaks piirituks punaseks filtriks. Puhas info on masinlik kategooria, hoiak on inimlik element, see, mis inimest sügavamalt kõnetab. Kunstnikul pole mõtet tegelda vaataja harimisega loengu kaudu, vaid oma hoiakute, viiside ja kujunditega. Maailma muutmise asemel saab kunstnik mõjutada vaatajat, kui loobub asjatust püüdest tema iga sammu kontrollida. Vaataja ei suhestu teosega mitte mõne fakti pärast, vaid talle loodud märkide ja suhete tihnikusse sööstes, mille käigus ta kujundab ümber osa iseendast. Selles seisneb vaataja aktiivsus.

Arvustus | Lavastus kui analüüsivahend

Sirp, 01.06.2018
“#kaotamindära” | VAT Teater | lavastaja Helen Rekkor

Noortele kui teistest mõneti keerulisemaks peetavale sihtgrupile mõeldud teatri puhul on üks kaalukohti tihtipeale see, kuidas avada mingi neid puudutav teema ja seejuures hoiduda näpuviibutamisest. Samavõrra relevantne on ka selle küsimuse teine külg: kuidas käsitleda kompleksseid, lihtsate lahenduste puudumise poolest tuntud elulisi probleeme nii, et teema püstitamisest endast vaid segadus ja ummik järele ei jääks?

Arvustus | Nüüdisteatri rituaalid rabedal jääl

Sirp, 09.03.2018
“ICE” | Von Krahl | lavastaja Essi Rossi

Muu maailma ja sekti omailma vastanduse loob ning tegelaste tegelikku lootusetust väljendab kõige selgemalt Mari Abeli kui endise investeerimispankuri soolostseen, üleskeeratud energiaga tunnistus sellest, kuidas ta jõudis rahajumala teenimisest ja eksistentsiaalsest hirmust hermeetilise kogukonna rüppe. See on selge hiliskapitalistliku ühiskonna kriitika, appikarje indiviidilt, kes ei taju ennast seejuures aktiivse subjektina, vaid otsib lihtsalt järgmist sooja kohta, kus õlg õla kõrval ühistundes massiga kaasa võnkuda.

/—/

“Jää” publik sai nähtud etendusel selle peegeldamisülesandega kenasti hakkama ning aitas seeläbi alla joonida lavastuse päevakorralisuse taotlust. Potentsiaal sekti kasvamiseks paistis olevat täiesti olemas: lahendusele, mis tõotab päästa sisemise tühjuse tundest, on turgu. Seejuures aga on formaat “ja nüüd vaatame, mida arvab asjast meie stuudiopublik” muutunud praeguseks teatris banaalseks. Enamasti ei hakka keegi publiku hulgast millegi huvitavaga välja tulema ning kui see ka juhtuks, ei oldaks etendajate ja lavastuse struktuuri poolelt valmis võtma seda tegelikult mängu määravaks osaks. Selline libaagentsuse pakkumine mõjub kui niigi teada olematust neljandast seinast läbimurdmine. Tulemuseks on natuke koolipingist tuttavat närvikõdi ja meelelahutust, võtte sisuline väärtus, kui seda on, kaob taustale ära.

Arvustus | Lend globaalküla kohal

Sirp, 20.10.2017
“Bon Voyage ja teised valed” | NUKU | lavastaja Yael Rasooly (Iisrael)

… lavastust vaadates saab globaalküla e-resident naerda nii oma kaasajale tüüpiliste kui ka ajatumate hirmude üle meelelahutuslikus ja seejuures kunstiliselt leidlikus võtmes. Maski- ja nukuteatri vahenditega, milles pinge elutu ja elava vahel on olemuslik, käsitletakse tegelikkuse ja näivuse aktuaalseid küsimusi ning nende vastandlikkuse paikapidavust.