Teatriankeet hooajast 2017/2018

Teater. Muusika. Kino, detsember 2018

NB! Tegemist pole 2018. aastat, vaid ajavahemikku sept 2017 – aug 2018 põgusalt kajastava jutuga.

 

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2017/18 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

Nagu ootustega ikka kipub minema, siis lavastused, mis dramaturgilise materjali poolest enam eelnevat elevust tekitasid, ei osutunud lõpuks ühel või teisel põhjusel nii tugevaiks, ning huvitavaimad dramaturgilised juhtumid olid need, mida oodata ei osanud. Lavastati mitmeid suuri lugusid või materjale, üldse suure haarde või mastaabiga projekte. Õnnestunuim tüviteksti lavatõlgendus oli siiski “Kalevipoeg”, mille lähtematerjal ehk justkui kõige aukartust äratavam, aga lavastus hämmastavalt ballastivaba, terviklik, parajalt poeetiline, inimlähedane. Kolmikkangelastegu lavastajalt, dramatiseeringu autorilt ja peaosatäitjalt Karl Laumetsalt. “Sajandi loo” projektist võib eristuva dramaturgilise lähenemise poolest esile tuua Kadri Noormetsa “Tõotatud maad”, mis 2018. aasta sügisel ka mitmeti huvitava järje (“Maandatud tõotus”) sai. Hämmastavalt vingelt toimis laval tekstipopurrii “Stiiliharjutused”. Oma algimpulsile ei jäänud alla, vaid mängis selle teemasid ja motiive leidlikult ja humoorikalt ümber “Tsaar Saltaan”. Väikevormidest: Made in estonia maratonilt jäi meelde pealkirja “Opportunities not used” kandnud etteaste (Mari-Liis Eskusson, Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg, Alise Bokaldere koostöös Maike ja Iggy Lond Malmborgiga), kus iseenesest lihtsa võtte ehk situatsiooni ja ruumisviibijate kohta esitatud väidete abil teostati kollektiivset enese- ja ühiskonna- analüüsi ja irooniat. Mitmeid järgnevas punktis toodud lavastusigi võiks kindlasti ka dramaturgia poolest esile tõsta, nii et see jaotumine siin on mõnevõrra juhuslik.

 

2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2017/18. + 3. Mõjusaim lavaline kohalolu või sooritus hooajal 2017/18.

Hooaja täismäng on “Workshop”. Selles lavastuses on nii palju dialoogipotentsiaali, et ei teagi, kas me teatripublikuna jõuame kõigest kinni hakata. Kõigis aspektides tugev tervik on, aga eriti Liisa Saaremäeli mõjusa rolli poolest tõstan esile VAT Teatri lavastust “Kas kalad magavad?”, ühtlasi kujutab see endast vajalikku surma teema püstitust-käsitlust. Karakteri olemuse isikupärase tabamise poolest on meeles Ilo-Ann Saarepera “Nugadest kanade sees”, tema partnerid Andus Vaarik ja Andres Mähar samuti alla ei jää. Lavalise kohalolu eest tahaksin esile tõsta ka monolavastuses “Nastja, Nastja, Nastja” Tatjana Kosmõninad, kellele elasin kaasa esitatava teksti minimaalsest mõistmisest hoolimata. (Nüüd paistab olevat sellele ka sünkroontõlke võimalust lisatud, tore! See lavastus väärib seda.) Teema, kohavaimu, atmosfääriterviku ning tabavate hetkedega näitlejamängus võlus “Ilmavõõras”. Meelt hoidis erksana Helena Kesoneni fantaasiarikkalt ja täpselt lavastatud “Vanahunt”. (Jällegi pean tõdema, et sest hooajast on mulle olulisemad olnud kammerlikuma mastaabiga vormid.) Veel jääb suvest meelde “Olmeulmad 2”, hingelise suve manifestatsioon, mahlane ja värske. Jätkuvalt demonstreerivad meisterlikku kooskohalolu publikuga Toomas Tross ja Haide Männamäe, ka kõnealuse hooaja lavastuses “Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass”. Kollektiivse energiaga mõjusid TÜ VKA 12. lend lavastuses “Primavera Paunveres” ning rakverelased Jérôme Beli lavastuses “Gala” Baltoscandalil. Lahe üllatus oli Kuressaare Linnateatri “Persona”, Itaalia külalislavastaja Matteo Spiazzi juhtimisel sündinud maskiteatrilavastus, tõesti põnev ja paeluv teater (mitte ainult) noortele. Mälukihtidesse on kummitama jäänud Maria Metsalu “Mademoiselle X” kui totaalne kogemus. Renate Keerdi eelmiste lavastustega võrreldes ootamatult melanhoolse tundetooniga jäi sisemusse surisema lavastuse “TAHE” kulminatsioon polaarrebase, igatsusliku muusika ja eikellelegi pöörlevate ventilaatoritega. Silma on jäänud Kristjan Suitsu lummavad tööd kunstniku ja valguskujundajana lavastustes “Öö lõpp”, “Väike jumalanna”, “Metsa forte” ja “Kalevipoeg” (samuti installatsioon “Waiting for the future” NU performance festivalil 2018). Samuti on rõõm olnud kogeda Argo Valsi heliloomingut teatri kontekstis, lavastuses “Sisesosinad” ning selle ankeedi välisest hilisemast ajast (aga ei saa siiski mainimata jätta) ka lavastustes “Oomen” ja “Naine merelt”.

 

4. Eredaim teatritegu hooajal 2017/18 + 6. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Minu hinnangul polnud kõnealune hooaeg tohutult rikas kunstiliseks sündmuseks kujunenud lavastuste poolest. Meedia- ning laiemaid teatrimaastiku puudutavaid sündmusi aga oli küllaga, lavastustest oli kuum teema kahtlemata “Kremli ööbikud”, meenub ka “Eesti Päevalehe suvelavastus” (nagu seda mitmel pool kõnekalt nimetati) “Kostja ja hiiglane”, hooaja üheks iseloomulikuks osaks oli kahtlemata hiigelkoostööprojekt “Sajandi lugu”, käiku läks Kinoteatri palgatud teatrivaataja ekstreemeksperiment, Paides on sündimas uus teater, Narvas Vaba Lava keskus ning Tartu Uus Teater on teinud väga tulemuslikku kampaaniat, nad on oma hoone väljaostmisest vaid koerasaba kaugusel. Ja muidugi NO99. Võimalik, et midagi veel ununeski. Igatahes on teater pildil ja prestiižne. Dokumentaalseid ja ühiskondlikult teravalt kõnelevaid lavastusi oli sel hooajal/aastal vähem kui eelmisel, aga pärast vahepealset buumi see ehk ongi ootuspärane. Tore on see, et laste- ja noortenäidendivõistluse ning kuuldemänguvõistluse tulemusena on avalikkusse jõudnud hulk uusi teatritekste. NUKU teatris on kokku saanud ärksameeleline loominguline juhtiv tuumik, nende tegemisi tasub jälgida. Samuti, see pole küll antud hooajale niivõrd isikupärane, kuid üldisemalt rõõmustan ka selle üle, et Eestis on nii mitmeid erineva suunitlusega teatri- ja etenduskunstifestivale, mis ka välismaalt vaatamisväärsusi kätte toovad (mh Baltoscandal, Kuldne Mask, Talveöö unenägu, NuQ Treff, SAAL Biennaal, nüüd ka noore vaataja teatri festival NAKS (endine Teater noorele vaatajale) jt), lisaks jõuab välismaist teatrit Eestisse ka muude institutsioonide või koostööde kaudu (nt Vaba Lava, Vaba Vorm). Võib öelda, et palju on toimunud ja toimub ka edaspidi. Eks näis, kuhu see kõik välja viib. Mind näiteks huvitab, kas Alissija-Elisabet Jevtjukova tahab veel pärast seda aastat kunagi teatrisse minna või mitte.

 

Advertisements

Arvustus | Kas surm on aus?

Sirp, 19.10.2018
“Kas kalad magavad?” | VAT Teater | lavastaja Aare Toikka

Näitlejatööd on hea hinnata siis, kui ei pea midagi õigustama: võtma arvesse, et tegelane ongi juba autoril loodud mingi inimpsüühikaga vähe haakuva programmi jooksutamiseks või et lavastuse kontseptsioon on üleüldse tobe. Võib ka väita, et kui näitleja suudab sellistes piiratud tingimustes mängida tegelase elavaks, on tema tehtud töö seda enam kiiduväärt.

Sellegipoolest ei pääse näitleja sellises keskkonnas mõjule päris nii nagu peaks ja võiks ning tema esilekangutamiseks tuleb teha kirjeldatud mööndustööd. Seejuures kerkib küsimus, mida ikkagi tõestada püütakse: kas seda, et näitleja mängis olusid arvestades hästi või et näitleja ei mänginud kuigi hästi, ent pole selles ise süüdi? Igatahes on sellise segaduse vältimiseks tore, kui ei pea ühte silma kinni pigistama, vaid saab täie tähelepanuga jälgida näitlejatööd. Eriti saab sellest rõõmu tunda mono­lavastuse puhul.

Essee | Festivali ülevaade | Meelteteater kui vastus teravdunud vajadusele vahetuse järele

Teater. Muusika. Kino, september 2018

Baltoscandal 2018

Meelteteatri mõnu ja võim seisneb sageli selle totaalsuses: vaataja satub
täielikult loodud keskkonna rüppe. Parimal juhul on see terviklik ja sidus meeleline ja psühhofüüsiline kogemus, mis puudutab vaatajat äärmiselt lähedalt. /–/ Igatahes ei ole vaatajal võimalik kuhugi põgeneda (st oma peas, aga ka saalist lahkumine on raskendatud). Ta on maksimaalses kontaktis millegagi, mis püüab temaga suhestuda, ning see vastab tänapäevase inimese teravdunud vajadusele vahetuse järele.

Neli ulmaratsanikku

Olmeulmad 2” | Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson

ulm

Foto: Riina Varol

Tol korral kogetu on minus talletunud ühelt poolt meeleolu ja teisalt mõningate hetkede ja elementidena.
Esmalt neli ulmaratsanikku, siht silme sees, vallatult võnkumas teel olemise alalises staadiumis,
überümarviljade ülestõus,
köögiriistade kroonprintsess ja muidugi tema stiihia sünnitis –
tolmuharjade ja pompomide ülekasvanud lähisugulane,
paljas p välkumas, kebimas hüperaktiivenergiajutina mööblitpidi püstloodis üles,
sajasilmsed futumutukad, küberruumi kuldsed kehkenpüksid,
kel elutsükkel kulgemas poosist poosi,
järsemad ja leebemad hood vaataja ümber,
suured pinnad avanemas ja murdumas,
kõrvu kikitavad heliaistingud,
liibuv ja libisev kehade klomp minu meeleorganite vahetus läheduses,
argiliigutuste diskreetne ilu kätketud kordusesse,
värvid küllastatud, dimensioonid laiuvad,
argisahinate asemel iseloomuga helid, mille saatel kuulaja kõrva sisetolmukübemed rütmis põrkumas,
kuni süütundmatu lapsemeelsuse vapi-teki-loomad kutsuvad mu tantsule
ja äkki olen taas õuel õhtupäikeses,
vaatan seda majamonstrumit, mis on mu õrnalt tagasi välja sülitanud,
ja süda on rahul, sest elust on rõõmu tuntud!
Sisemise-hingelise suve teater.

Essee | Kaks vaadet töötuppa

Teater. Muusika. Kino, juuni 2018
“Workshop” | Kanuti Gildi SAAL | Eero Epner, Mart Kangro, Juhan Ulfsak

VAADE 1: Kunstniku mõttest ehk mida mõelda
– Kaja Kann

VAADE 2: Kunstniku hoiakust ehk kuidas öelda
Annemari Parmakson

Õpetamisel on esmatähtis mingisugune info või sisu, kuid sisust endast võib saada vahend, kuna sellest otsustavam ja püsivam on sisus ja õpetamise viisis peituv, neid juhtiv hoiak maailma suhtes. „Workshopi” lõpus kaovad konkreetsed punase tindiga tähed ja jooned silmist ja mälust ning muutuvad üle kõige valguvaks piirituks punaseks filtriks. Puhas info on masinlik kategooria, hoiak on inimlik element, see, mis inimest sügavamalt kõnetab. Kunstnikul pole mõtet tegelda vaataja harimisega loengu kaudu, vaid oma hoiakute, viiside ja kujunditega. Maailma muutmise asemel saab kunstnik mõjutada vaatajat, kui loobub asjatust püüdest tema iga sammu kontrollida. Vaataja ei suhestu teosega mitte mõne fakti pärast, vaid talle loodud märkide ja suhete tihnikusse sööstes, mille käigus ta kujundab ümber osa iseendast. Selles seisneb vaataja aktiivsus.

Arvustus | Lavastus kui analüüsivahend

Sirp, 01.06.2018
“#kaotamindära” | VAT Teater | lavastaja Helen Rekkor

Noortele kui teistest mõneti keerulisemaks peetavale sihtgrupile mõeldud teatri puhul on üks kaalukohti tihtipeale see, kuidas avada mingi neid puudutav teema ja seejuures hoiduda näpuviibutamisest. Samavõrra relevantne on ka selle küsimuse teine külg: kuidas käsitleda kompleksseid, lihtsate lahenduste puudumise poolest tuntud elulisi probleeme nii, et teema püstitamisest endast vaid segadus ja ummik järele ei jääks?

Arvustus | Nüüdisteatri rituaalid rabedal jääl

Sirp, 09.03.2018
“ICE” | Von Krahl | lavastaja Essi Rossi

Muu maailma ja sekti omailma vastanduse loob ning tegelaste tegelikku lootusetust väljendab kõige selgemalt Mari Abeli kui endise investeerimispankuri soolostseen, üleskeeratud energiaga tunnistus sellest, kuidas ta jõudis rahajumala teenimisest ja eksistentsiaalsest hirmust hermeetilise kogukonna rüppe. See on selge hiliskapitalistliku ühiskonna kriitika, appikarje indiviidilt, kes ei taju ennast seejuures aktiivse subjektina, vaid otsib lihtsalt järgmist sooja kohta, kus õlg õla kõrval ühistundes massiga kaasa võnkuda.

/—/

“Jää” publik sai nähtud etendusel selle peegeldamisülesandega kenasti hakkama ning aitas seeläbi alla joonida lavastuse päevakorralisuse taotlust. Potentsiaal sekti kasvamiseks paistis olevat täiesti olemas: lahendusele, mis tõotab päästa sisemise tühjuse tundest, on turgu. Seejuures aga on formaat “ja nüüd vaatame, mida arvab asjast meie stuudiopublik” muutunud praeguseks teatris banaalseks. Enamasti ei hakka keegi publiku hulgast millegi huvitavaga välja tulema ning kui see ka juhtuks, ei oldaks etendajate ja lavastuse struktuuri poolelt valmis võtma seda tegelikult mängu määravaks osaks. Selline libaagentsuse pakkumine mõjub kui niigi teada olematust neljandast seinast läbimurdmine. Tulemuseks on natuke koolipingist tuttavat närvikõdi ja meelelahutust, võtte sisuline väärtus, kui seda on, kaob taustale ära.